Mina > Kõige algus

Valentinipäev on armastuse aeg ja ühe versiooni järgi tulevat lapsed armastusest!

Siit lehelt leiate palju teisigi vihjeid kust lapsed tulevad, seega soovitan lugeda ka alla 16. aastastel!

Mind oodates



Emme mõtles mind oodates: Emme oli rõõsa ja rõõmus ning mõtles, et olengi kooliskäimisest tüdinenud, et võiks veidi PUHATA ja mängida! Ja ootamise aeg tundus nii meeletult pikk ja see hetk muutus iga päevaga järjest põnevamaks. Hirm oli muidugi ka...vahest isegi pisarateni paanikas, aga lõpuks tekkis lausa paaniline ootus. Ma ise arvasin, et olen KÕIGE ILUSAM RASE Viljandis, sest olin alati unistanud ümaramatest kehavormidest ;) Nüüd ma olin igatpidi ümar ja kõige toredam aeg langes suvele, kus tulevane emme sai kõik ilusad kleidikesed ära kanda.

Oodates kutsuti mind nii: Konnake


Siin ma nüüd olen

Sündisin: 18. november 2005 kell 16:32
Olin kena poisslaps!

Kaalusin sündides: 3080 grammi
Olin sündides: 48 sentimeetrit pikk
Sünnihinneteks sain: 9/8
Minu juuksed olid pruunid
Silmad olid tumesinised


Kuidas ma sündisin

Sünnikoht: Viljandi haigla
Sünni juures viibisid: füüsiliselt issi ja metafüüsiliselt kõik sõbrad, sugulased ja tuttavad
Ämmaemand oli: Tiiu Kõiv
Arst oli: Gerri Inso

Arstist või ämmaemandast lähemalt: Alguses tundus, et olen tõesti konveierilindi sünnitusele sattunud, aga mida tunde edasi, seda armsam oli suhe enese ümber sagivate valgekitlastega. Parimaid arste ei oska tahtagi...muidugi võrdlusmoment ka puudu, aga igatahes oli kõik OK. Hiljem selgus, et see sama ämmaemand oli omal ajal ka issi Kaiko ja tädi Kitigi siia ilma aidanud ;) Nii armas ju ;)

Emme kirjeldus sünnitusest: Kõik algas ja lõppes väga teistmoodi kui raamatud kirjutasid....seega oli see põnev ja mitte nii kole ja valus kui kõik rääkisid. Alguses tulid kodus veed ära. Jooksin raamatut ruttu lugema, et mis siis nüüd teha, sest kõik söbrannad rääkisid, et nende veed tulid alles haiglas ära. Raamatus ütles, et kui vesi puhas, siis pole hullu. Aga kes seda paanikas aru saab ja öösel ka, et kas on puhas või mitte :P ja eks siis käbedasti viimased asjad kotti ja haiglasse. KEll oli u. 2.15 öösel. Ma ei olnud loomulikult jõudnud veel magama jäädagi. Siis enne väljumist meenus, et raamatus soovitas haiglasse nõmmliiva teed kaasa võtta ja siis ma seda tegema hakkasingi ;) Haiglasse sõites küsis veel issi, et äkki sõidame hoopis Tartusse, sest valusid veel polnud...ma mõtlesin, et ta teeb nalja. Aga hiljem selgus, et ta mõtles seda suht tõsiselt. Haiglas võttis meid vastu unise näoga ämmakas ja öde, uurisid puurisid, riputasid juhtmeid kylge ja kuna valusid polnud, soovitasid magama heita. Aga maga siis sellises ärevuses...issi magas...norskas nii, et kahhelkivid võdisesid ;) Vaikselt, vaikselt hiilisid ka valud ligemale...käisin jalutasin, sest raamatus seda soovitati. Aga kui tunde hiljem need tõelised valud hakkasid, ei suutnud kulmugi liigutada. Lebasin kuni sünnituseni voodis ja kirusin issit, kui ta yritas mulle nalja teha, sest ka naermine muutis valud suuremaks. See oli üks suur joogatreening. Hingasin-hingasin ja veel kord hingasin. Nii saingi leevendust...ei mingeid medikamente. Ma ei teinud yhtegi valupiuksu...kuidagi piinlik oli karjuda ;) Ja kui kedagi huvitab, siis hingamine toimus ainult ninakaudu, niikui suukaudu yritasin välja hingata muutus valu hullemaks. Hirmus oli see kui naistearst ytles, et emakakael ei taha avaneda ja et ei ole võimatu stimulatsioon, mille peale kõrvalseisev õde hirmunud ja kaasatundva näoga mind vaatas. Ma olin sellest kuulnud, kui jube valusast toimingust, seega asusin kõikide jumalate poole paluma, eriti emakakaela avanemis jumalat ;) Mulle pandi mingit kreemi sellele, et pehmeneks ja tundub, et mõjus. Sest tunde hiljem, läbivaatusel selgus, et jumalad olid meid kuulda võtnud ja me mõlemad issiga hingasime kergendunult. Ka lause, et :"siin läheb tunnike veel!" tõi näole kergendusnaeratuse ja 2 min. vahedega valud ei tundunud enam nii piinavad. Kuna ma olin teist päeva yleval, siis suutsin need 2 min. valupausi maha magada ;) Aga varsti oli SEE TUNNE käes...laps hakkas välja tahtma. Issi kutsus ämmaka ja läks lahti. Nad käsutasid mu püsti ja ma tahtsin neile virutada selle eest. Aga edasi läks juba hästi raamatu stsenaariumi järgi ja Kaiko vapral kärvalpysimisel tuli Jorgen väga tublilt ilmale. Samal ajal hakkas ka kõrval palatis yks tydruk sünnitama, ehk käis yks maraton...kes ees see mees ;) Arst jooksis ka kahe palati vahel ja ei uskunud, et meil see nii kiiresti läheb...aga läks, sest poja tuli tilluke ja emme oli agarake. Ei ühtegi õmblust, ei ühtegi karjet...väike, aga tubli. Poja oli nii armas helelilla ja kisas koos naabritydrukuga võidu. Annaksin endale, issile ja pojale lausa kuldmedali selle maratoni eest.

Tugiisiku kirjeldus: See lõputu jutuvadin sünnituse ümber tekitab tunde, et see on midagi ebamaist. Aga ei. No vähemalt kõrvaltvaataja jaoks :-) Ma olin valmis millekski, mille lähedast ei juhtunud. Ootasin tunde, et millal ta nüüd siis karjuma ja oigama hakkab, aga ei midagi :-P

See lapse tulemine oli ka kuidagi nii intuitiivne. Mina muidugi olin kõrval ainult et öelda tubli ja pinguta-pinguta, aga mulle tundub, et mingit oskust see ei nõua ja midagi ülikeerulist ei ole.

Valu näitas rohkem see, et üks hetk ta pigistas minu kätt nii kõvasti, et mul hakkas tõesti valust nendest küüntest, mis naha sisse tungisid. Arvasin, et ta püüab teadlikult näidata, et tal on vähemalt nii valus. Mõtlesin, et mängin kaasa ja ütlesin ai-ai-ai või midagi sellist. Vastus oli sorri, ma ei pannud tähele. Siis ma sain nagu aru...
Hiljem oleme proovinud, et pigistagu mind nii kuis jõuab, aga mul ei hakka valus.

Mis mind natuke üllatas oli minu olemasolu vajadus. Sellest on raske aru saada. Loomuliult tekkis mul järgmise päeva lõunaks nälg. Ma ei teinud seal ju midagi... lihtsalt passisin, käisin toas ringi, hoidsin kätt ja pidasin lohutavaid monolooge. Vahepeal isegi magasin. Ja kui tekkis hetk, et ma lähen söön, siis ma tahtsin ikka praadi ja nii... et olen nüüd ära 20 min või nii, aga see oli paanika. Mine osta endale midagi, aga söö siin oli karm sõnum. Ja et ma ei olnud peategelane, siis loomulikult pidin leppima saiakeste ja banaanidega :-)

Ja enne minekut oli kummastav, et kui mina jooksin, et kõik võimalikult ruttu tehtud saaks ja ruttu haiglasse, siis tulevane ema tegi endale veel rahulikult teed. Ma ootasin õues ja mõtlesin, et midagi on juba nii ullusti, et ta ei saa alla... Hea, et kooki küpsetama ei kukkunud. Tegelikult see muidugi rahustas mind, et olukord selline on. Sõitsime ilusa lauluga väga aeglaselt haiglasse, vaatasime enne uksest sisseminekut (õigemini enne autost välja tulemist) teineteisele sügavalt silma, hoidsime käest kinni, tegime musi ja läksime lapsevanemateks saama.
Kes mind haiglas külastasid: Samal õhtul lendasid peale värsked vanavanemad e. minu ämm ja äi ja tädi Kiti koos onu Peeduga. Järgmisel päeval tulid Elli, Jarnis, Helja, Kalev, Joosep ja Annika- Maria. Vanaema sõbranna Ene Raju tõi ka meile šoksi ;)


Kuidas ma nime sain

Minu nimi on Jorgen Kaur, see pandi minule 14. detsember 2005 (~3,5 nädalaselt).

Miks just selline nimi? Issi valis vanaema tehtud nimekirjast. Meil oli enne lapse sündi kokkulepe, kui poiss, siis teeb selle otsuse issi ja nii ta läkski. Kyll teised pakkusid ja soovitasid, aga viimane sõna jäi ikka Kaikole. Hiljem avastasime, et selles nimekirjas oli nime JORGEN lausa kaks korda ning ühele neist oli lausa joon alla tõmmatud. Joon oli all selle pärast, et selle nimega oli lõpenud Vanama üks nimede otsing ja et seda teisest eraldada, oli joon vahele tõmmatud- ju see tõmbas issi tähelepanu ehk siis näide varjatud reklaamist!
Teised valikud olid: Nimepanek oli meeletu meeletu. Poleks uskunudki, et see nii keeruliseks osutub. Enne sünnitust helistasid sõbrad kuuaega, et no kas oled juba pooldunud ja pärast kuuaeg, et mis siis poja nimi on ;) Kuu aega hakkaski täis tiksuma ja eelviimasel päeval läksime panime ära. Algul olid variantidest veel Preben, Jordan. Emme salaja tahtis Alarit, Dorian'i või Rikot. Aga eks tuleb ka minu hiilgeaeg ;)

Minu hüüdnimedeks on: Joss, Jorru, Nuki (sest söömise ajal luristab ja häälitseb nagu Nukitsamees) ja Peki, sest võrreldes algusega oleme nii paksuks läinud ;), Jorx (tulenes emme sõber Oravast, keda hüüti Orxiks)

Esimest korda koju

Tulin esimest korda koju: 21. november 2005 (~3 päevaselt)
Kodu aadressiks oli: Uku tn. 12-2
Kodus võttis vastu: Soe ahi, viirukihõng, emme lemmikmusa ja 18 megasuurt roosi ;)
Minu esimesest kodust lähemalt: Elame kahepere eramus Viljandi kesklinna lähedal Paalajärve kaldal. Aknast näeme kuidas inimesed suvel ujuvad ja talvel uisutavad sellel. Elame teisel korrusel ja vallutame 3 tuba. Õues on meil suur suur muruplats, kus on suvel tore paljajalu ringi joosta ja murumänge harrastada.

Päevast lühidalt: Niikui koju jõudsime, emme-issi oma röömukallid ära said tehtud, lendas rase tädi Laine kohale koos Andrusega, et seda ilmakodanikku piiluda ja muljeid kuulda. Lainega vesteldes mööds päev ja piimapaisuga möllates saatsin issi poodi kõige tarviliku järgi. Saatsin tegelikult ühe vajaliku asja järele, aga issi ostis apteegist igasugust lapsehooldusnänni suure mõnuga. Mõned kuud tagasi oleks mind välja naerdud, kui ma oleksin neid asju palunud osta ;)
21. nov. oli ka Hiiu vanama sünnipäev.
Ilm oli: Väga kylm ja päikesepaisteline. Olid esimesed kylmad päevad sellel talvel.




POSTITA TEATEID

Kui soovid alati saada e-maili, kui seda kodulehte muudetakse, siis palun sisesta siia oma e-mail!
MINA
KÕIGE ALGUS
MINU ARENG
ESIMESED...
SUGUPUU
PÄEVAKAVA
TÄHTPÄEVAD
REISIMINE
TERVIS
LASTEAED
JUTUNURK
MEEDIA
MEIE SÕBRAD
KOMMENTAARID